1Pärast seda ma nägin taevast alla tulevat veel üht inglit, kellel oli suur autoriteet, ja kogu maa lõi tema auhiilgusest särama.
2Ta hüüdis võimsa häälega: „Langenud! Langenud on suur Paabel! Temast on saanud kurjade vaimude eluase, kõigi rüvedate vaimude lemmikpaik, kõigi rüvedate lindude lemmikpaik, kõigi rüvedate, vastikute loomade lemmikpaik.
3Sest tema abielurikkumise veinist on joovastunud kõik rahvad; temaga on hooranud maailma kuningad ning maailma kaupmehed on rikastunud tema luksusest!“
4Ja ma kuulsin taevast veel üht häält, mis ütles: „Tulge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks, ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!
5Sest tema patud on ulatunud taevani ning Jumalal on meeles tema ülekohtused teod.
6Tehke talle samamoodi, nagu tema on teinud, ning makske talle kahekordselt ta tegude eest. Valage talle kahekordne kogus tema enese karikast!
7Nii palju kui tema on iseennast ülistanud ja toretsenud, niisama palju mõõtke temale piina ja leina! Sest ta ütleb oma südames: „Ma elan kuningannana, ma ei ole lesk ega pea iial nägema leina.“
8Sellepärast tabavad teda ühel päeval karistused – surmatõbi ja lein ja nälg, ning ta põletatakse ära tulega, sest võimas on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle.“
9Ja tema pärast nutavad ja halavad maailma kuningad, kes temaga on abielu rikkunud ja tema luksust nautinud, kui nad näevad tema põlemise suitsu.
10Hirmust tema piina ees seisavad nad kaugel ja hüüavad: „Oh häda, häda, suur linn, sa võimas Paabeli linn! Ühe tunniga on tulnud su kohtumõistmine!“
11Ja maailma kaupmehed nutavad ja halavad tema pärast, sest enam ei osta keegi nende kaubalaste:
12ei kulda, hõbedat, kalliskive ega pärleid; ei peenlinast, purpurit, siidi ega erepunast kangast; ei mingisugust lõhnapuitu, esemeid elevandiluust, tehtud väärispuidust, vasest, rauast või marmorist;
13ei kaneeli ega vürtsi, lõhnarohte, mürri ega viirukit, veini ega õli, peenjahu ega nisu; ei veiseid ega lambaid; hobuseid ega vankreid; orje ega inimhingi.
14Nad ütlevad: „Viljad, mida te ihkasite, on teie juurest kadunud. Kogu teie luksus ja hiilgus on kadunud sootuks, ja seda ei leita enam.“
15Nende asjade kaupmehed, kes said selle linna kaudu rikkaks, seisavad eemal hirmul tema piina pärast, nuttes ja halades.
16Nad ütlevad: „Häda, häda, suur linn, riietatud peenesse linasesse, purpurisse ja erepunasesse, ning ehitud kulla, kalliskivide ja pärlitega.
17Sest ühe tunniga on ära hävitatud nii suur rikkus!“ Ja kõik laevaomanikud, kaptenid ja meremehed – kõik, kes merel elatist teenivad – seisid eemal
18ja kisendasid, nähes ta põlemise suitsu: „Kas on kunagi olnud selle suure linna sarnast?“
19Ja nad raputasid endale põrmu pea peale ning kisendasid nuttes ja halades: „Häda, häda, suur linn, kus said tema jõukusest rikkaks kõik, kes omasid laevu merel. Üheainsa tunniga on ta hävitatud!“
20Rõõmustage tema üle, taevas, ning Jumala rahvas ja apostlid ja prohvetid, sest ta sai Jumalalt sama kohtuotsuse, mille tema kord langetas teile.
21Ja üks võimas ingel tõstis üles otsekui suure veskikivi ja heitis selle merre, hüüdes: „Nõnda järsult visatakse ära suur linn Paabel, ja teda ei leita iial enam!
22Kandlemängu ja laulu, flöödiviisi ja pasunahäält ei kuulda sinu sees enam. Ja ühtegi käsitöömeistrit ei leidu enam su sees; Ka veskimürinat ei kuulda enam sinu sees.
23Ja lambi valgust ei paista sinu sees enam. Ja pruudi ja peigmehe häält ei kuulda enam sinu sees. Sest sinu kaupmehed olid maa peal tähtsad isikud ja sinu nõidus eksitas kõiki rahvaid.
24Jah, sinust on leitud prohvetite ja Jumala rahva verd ja kõikide verd, kes on tapetud maa peal!“